Korrektne mässaja

korrektne-massaja

KORREKTNE MÄSSAJA: ANDRES ALVER

26/05/16
Küsib: Roland Reemaa
Fotod: Antti Sinitsyn
See artikkel ilmus Kataloog Talv 2012 väljaandes.

Rulatamisest on saanud linnakeskkonna kasutamise idüll, mis just tehislikus pulseerivas keskkonnas on leidnud endale rahustava väljundi, kasutades aktiivselt linna kõiki külgi olenemata nende esteetilistest või rahalistest väärtustest. Rulataja jaoks jääb trepp trepiks nii Kadrioru lossi ees kui ka Kopli liinidel. Tema meeli kihutavad üles tavainimestele arusaamatud detailid nagu siledad marmorplaadid, metallvinklid istepinkidel või pikad mõnusad lauged kallakud. Need on vaid mõned arhitektuursed detailid, mis muudavad rulataja linnaruumis ettearvamatuks ning seega nii linnarahvale, poliitikutele kui ka arhitektidele ootamatuks linna kasutajaks.

Mingist kriitilisest hetkest saavutab rulataja oma spontaansusega avaliku orbiidi tähelepanu. Seda enamasti just linnaruumi kasutamise viisil, mida linna heakorra eest seisjad ei pruugi õigeks pidada. Erinevad linnapraktikad üle maailma on rulatajaid kas ametlikult keelanud või just püüdnud neid monotoonsesse linnarütmidesse uuteks mässajateks sisse sulatada. Mitmetel USA linnatänavatel on rulatamist püütud piirata, samal ajal kui Aucklandis Uus-Meremaal või Kopenhaagenis Taanis on poliitikutega tehtud ühised pingutused toonud linnakeskkonda peidetud obstaakleid, mis tänu rulatajate koostööle panustavad huvitavama ja eripalgelisema linna heaks.

Eesti linnades pole rulatamine massiline probleem ning rulamaastikus on näiteks Tallinn piisavalt väike linn, et ühe uue rajatisega kesklinnas luua kõlapinda rulatajate ja poliitikute vahel. Vabaduse väljak muutus kiiresti ekstreemsportlaste hulgas väga populaarseks. Mõnusad laiad siledad betoonväljad meelitavad juba kevadel tuulevaiksesse kesklinna taskusse trikitajaid trepiääri silitama, tuues esile ka poliitikute ja mõnede linnakodanike pahameele. Kuigi kõigil osapooltel on omad väärtused, mida esindada, oleks huvitav teada arvamust arhitektidelt endilt, kes Vabaduse väljaku lõpuks sellisel kujul projekteerisid. Küsimustele avaliku ruumi kasutamisest ning rulataja rollist ühiskonnas vastab Vabaduse väljaku üks autoritest ning EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise professor Andres Alver.

Roland Reemaa: Kui hästi olete kursis Vabaduse väljaku populaarsusega rulatajate hulgas?

Andres Alver: Me pole selle temaatikaga väga kursis ja see polnud ka omaette eesmärgiks. Seda sorti asju tehes ei ole väga võimalik ja polegi tarvis täpselt välja mõelda kasutusnimekirja, kes võivad mida ja kuidas. See oleks väga piirav ja limiteeriv. Rulatamine on lõpuks üks võimalusi, kuid Vabaduse väljak pole spetsiaalselt rulasõiduks mõeldud või ehitatud. Kui see sobib ja seda saab kasutada rulatamiseks ning kui rulatajad kasutavad seda nii, et see tükkideks ei lenda, siis on see meie meelest suurepärane. Mida rohkem on inimesi, mida enam tullakse ja tahetakse väljakul olla, seda parem on meie vaatevinklist igal juhul.

RR: Kuivõrd häirib enda loodud linnaruumi lõhkumine?

AA: Tuleb vahet teha, millal hakkab lõhkumine millal hakkab kulumine. Kaevetööde käigus tulid juhuslikult välja Harju tänava tornide müürid, mille näitamiseks linnarahvale oli idee katta kohati tänavapind klaasist kattega. Lõppvariandis tõsteti klaasid tänavapinnast pisut kõrgemale, et nendest üle ei sõidetaks, ega kildudeks löödaks. Aga ikka pekstakse puruks. Samal ajal kui kõrvalolevatest vaateakendest eemale hoitakse. See on alaväärsuskompleksi üks ilminguid näidata sõpradele ja tõestada endale oma jõudu. See pole enam kulumine, vaid tahtlik lõhkumine ja vandaalitsemine.

Päris alguses, kui Vabaduse väljak valmis ning esimesed rulatajad teatud alumistele treppidele ilmusid, tekkis küll väike kõhklus trepistiku heakorra kohta, mis küll algselt tuli linnavalitsuse poolt. Need on ikkagi kihvtid trikid, mida seal tehakse ja kuigi ääred kuluvad ja lähevad mustaks, ei nimetaks ma seda lõhkumiseks. Maailmas kasutatakse jõuliselt rulatajate piiramist näiteks metallnaasklitega, kuid Vabaduse Väljakul sellist probleemi ma küll ei näe. Rulatajad täidavad ruumi ning kui neil on seal hea olla, ei ole ka mingit põhjust neid sealt tagasi hoida.

korrektne-massaja

RR: Mis muudatusi tuli projekteerimise käigus ette?

AA: Üheks suurimaks muutuseks on terve bussiootepaviljoni pikkuse tervikliku läbipaistva ekraani kadumine, kus oleks näidatud interaktiivset linnakunsti, mis reageeriks inimhulkade Vabaduse väljakul. Sellega seoses oli mõte luua trepistikust nn speakers corner, kus saaks ekraani taustal platvormil esineda kõnelejad ja ansamblid ning trepistik oleks vaatesektor. See praegune jupp ekraani ilmateatest ning Tallinna TVst on täielik jama.

RR: Kas Vabaduse väljak kui näitelava on oma potentsiaali ära kasutanud?

AA: Kaugel sellest. Multiplitseeritud kasutusmaailm erinevate ürituste ja aktsioonidega on kõik puudu. Teostus jaguneb samas kaheks: mis seal teha saab ja mida meie algselt mõtlesime. Aktiivse linnakasutamise üks osasid on ratastel olevates platvormides, millega võimaldaks veel igasuguseid nippe linnaruumis välja mõelda: ühel on purskaev, teisel skulptuur jne. Kõik nad on selleks mõeldud nagu male laud, mis võimaldab miljard erinevat seisu. Meie tegime mängleva malelaua, ega kombineerinud sinna peale lõppseisu. Kui linn tahaks seda linnaelu, mida me ka ise ühelt linnalt ootame ja tahaksime, siis sooviks seal veel aktiivsemat ja mänglevamat kasutamist. Vigurit tuleks Vabaduse väljakule juurde anda.
Praegusel kujul ei sobi ka Ahhaa keskus hästi Kaarli puiestee maa-alusesse ruumi. Hetkel on see täis väikeseid objekte, kuid see on väga ilus suur ruum avatud ülevalt poolt läbi klaaskatuse päikesevalgusele, mis sobiks ideaalselt galeriile, muuseumile või konsertitele. Trepistiku poolne külg peaks olema avatud rohkem platsi poole – see veel hetkel ei toimi hästi.

RR: Kuhu maale on või peaks olema arhitekt võimeline tagama avaliku ruumi turvalisuse?

AA: Näiteks olime üksjagu hädas väljaku äärde betoonservade planeerimisega. Arhitekt peab paratamatult mõtlema, kuidas teha nii, et see poleks ohtlik ja sobiks teatud kohta, mitte võtma kataloogist normide kohased suvalised barjäärid. Lahendasime ääred parajalt laiad, et toetada oleks mugav; parajalt kõrged, et istuda otseselt ei ulatuks ja üle ääre ei lendaks; õhulisemalt maapinnast tõstetud, kuid piisavalt, et laps alt läbi ei poeks. See ohtlikkus on piiri küsimus, mis pole nii must-valge, kui kaugele minna mingi asja kindlustamiseks. Sotsiaalne vastutus on olemas, kuid ronida võib lõpuks igaüks igale poole.

RR: Rulataja kasutab linnaruumi oluliselt teistmoodi, mis hetkest hakkavad sellised ebakonvetsionaalsed käitujad linna häirima?

AA: Paljud asjad on määra küsimus: kui palju on palju, millal on küllalt. Rulatamine on Eestis uus asi ja üks rulataja Tallinna linnas pole kunagi mingi probleem, vaid huvitav nähtus. Kui linnas jookseb üks hull paljalt karjudes ringi võib ju täitsa tore olla ja isegi lõbus vaadata. Kui ta muutub tüütuks ja hakkab kõiki tülitama või kui neid saab liiga palju olema, siis ei saa enam linnas hästi olla. Eks ühiskond sellele kuidagi reageerib ja püüab lahendust leida. See on Tallinna probleem, et ülearu aktiivset linnaelu küll pole ja kui keegi tahaks pisut teistmoodi linna kasutada ja saab seda teha ning väga hullusti ei sega, siis ma pigem laseks olla. See puudutab muidugi tervet linna, mitte vaid Vabaduse väljakut. Välja tõrjumine pole kuidagi eestlaslik suhtumine.


@kristjan____ bs tail 📷 @anttisinitsyn #skateboarding #tallinn #estonia

A photo posted by @kataloog on

RR: Avalikus ruumis on objekte, mis on rohkem tundlikud ebakonventsionaalsele käitumisele. Kuivõrd erinev on näiteks Vabaduse monument linnatänavast?

AA: Iga sootsium tõmbab ise endale piiri ja kusagil meie kultuuriruumis see jookseb, millest kokkuleppeliselt nii lihtsalt üle ei astuta. Need on üleüldse ühiskonnas elamise küsimused, kuidas neid piire organiseerida. Mingist hetkest muutub tegevus avalikuks ürituseks nagu demonstratsioonid või ka rulavõistlused ning neid tuleb kooskõlastada. Kui keegi põhjendatult arvab, et kusagil pühamas paigas ei või midagi teha, tuleb kompromissi proovida, kuid pigem võiks eelistada, et vabaduse aste oleks võimalikult suur. Lõpuks on ka pühadus muutlik väärtus, Jim Morrisoni haual käib trall ning püramiidide juures pannakse turismipidu.

RR: Kas rulataja peakski olema mässaja või oma tahtmiste nimel just poliitiliselt korrektne?

AA: Noore radikaalsus on absoluutselt mõistetav, noor tahab ja peabki olema radikaalne. Uued põlvkonnad tahavad teist ja muutuda, oma elu elada. See on Oidipuse kompleks oma isa tapust. Oma vanemate käitumismustreid ei saa nii lihtsalt üle võtta. Ei saagi olla, et keegi Savisaar paneb reeglid ette ja kõik kuulekalt täidavad.

Mäss on noores sees ja sellest ei pääse ning polegi vaja pääseda. See jookseb sinusoidselt, mis teatud stagnatsiooni hetkel hakkab end jõuliselt koguma ning järgmisel hetkel püütakse midagi pöörata, hakata asju vaatama uue nurga alt. See on periood, kus ühiskond väga jõuliselt uueneb. Kuid teatud mäss ja maailma tunnetuslik uuenemine toimub koguaeg. Me kogu aeg otsime midagi. Ei saa igal juhul rahule jääda sellega, mida ette tõstetakse.

Jälgi Kataloogi tegemisi Instagramis ja Facebookis