Valisõjad

valisojad

Valisõjad

03.12.13.
Tekst: Antti Sinitsyn

Niipalju, kui ma ringi uurisin (ehk max 5 minutit guugeldamist), siis ma eestikeelset vastet mõistele loudness war ei leidnud. Ehk palun ärge mind oksa tõmmake, kui sellel tegelikult on korrektne keeleline vaste olemas. Ja kui ei ole, siis ma omandan selle väljendi.

Ma ei hakka ette kujutama, et ma olen mingi kõva heliinsener või teadja vend. Kuid ma saan aru, kui heli on sitt või mitte. Me oleme kindlasti kõik olnud olukorras, kus sa mõtled “hmm… miks mu “I’m sexy and i know it” mp3 fail on palju valjum, kui see vana nummi The Zombies’i laul?” Või kui sa vaatad teisipäeval märuliõhtut Kanal 2-s ja Stiiven Siigal lööb pahadel hambaid kurku mõistliku volüümiga, ent reklaamide algusega ehmatad end poolsurnuks, sest see on a la 8x valjum? Tere tulemast, valisõjad! Suhteliselt uus nähtus, kuid piisavalt vana, et enamus inimesi ei panegi seda tähele. Kavatsen tuua ka mõningaid helinäiteid artikli lõpus, ehk soovitan võimalusel normaalseid kõrvaklappe kasutada.

Valisõjad on suhteliselt uus nähtus, kuid juured ulatuvad 7-tolliste vinüülide ajastusse, millega lasti baarides jukeboxidest muusikat. Enamus ajast oli jukeboxidel sätitud maksimaalne helivõimsus baariomanike poolt, et päris lappama ei läheks. Selle maksimaalse volüümi juures läksid osad vinüülid paremini peale publikule, kui teised. Võite arvata, mis omadus see oli. Analoogformaadiga väga ülemeelikuks minna ei saanud, kuna plaadi füüsiline olek määras suhteliselt konservatiivseid piiranguid. Kõik muidugi muutus 80-ndate alguses, kui turule tekkis uus digitaalmeedium: CD ehk compact disc ja sellega kaasnevad arvutiprogrammid, millega masterdada muusikat. 80-ndatel veel midagi sellist ei toimunud, nagu praegu. Oli plaate, mis proovisid nullnivoole võimalikult lähedale jõuda eksperimentaalses käigus, kuid see trend ei eksisteerinud massiliselt ning enamus inimesi ei olnud selle võimalusest kas teadlikud või lihtsalt ei huvitanud piisavalt, et seda ära kasutada. Ma ütleksin, et viimase 30 aasta jooksul on pigem järk-järgult albumid valjemaks läinud ning nüüdseks on lausa albumitega jõutud viimse piirini. Ei ole ülimalt harv juhus, kui esineb brickwalling. See idiom illustreerib täpselt seda, mis juhtub, kui heli tahetakse täpselt 0db peale keerata: Ta ei lähe sealt enam edasi ja kokkupõrge moonutab soundi.

Iroonilisel kombel võimaldas CD-plaat just oma 96 db-ga (vinüül ~60db) suuremat dünaamilist ulatust tekitada, ehk korrektse masterdamise tulemusel on iga instrumendi helil piisavalt ruumi hingata. Selle arusaamiseks, toome analoogseks näiteks fotomeediumi, kus samuti eksisteerib dünaamiline ulatus. Kui me teeme näiteks päikeselisel päeval pilti looduses, siis meil on suhteliselt suure erinevusega värvid ja nende toonid, mis sõltub valguse tugevusest ja nurgast. Tekivad varjud ja muud säärast. See on loomulik. Kuid on ka kahjuks selliseid inimesi, kes pildistavad sama asja erineva avaga ning pärast arvutis lükkavad kõik pildid kokku. Automaatselt. Tulemus? Kõik toonid on ühel tasemel ja pilt näeb väga ebaloomulik välja.

valisojad
/// Beisikli see pilt on tänapäevase keskmise plaadi vaste

Viimase poole dekaadi jooksul on vinüüli populaarsus tõusnud märgatavalt. Mõistagi, on enamuse jaoks vinüül lihtsalt ese, et oma lahedust pikendada. Mõni fännab jällegi füüsilist olekut ning artworki. Vähesed saavad aru, miks heli on tegelikult hea. Ma ei räägi sellest, et see krabin on nii retro. Eelnevalt mainitud vinüüli dünaamiline ulatus ja reaalne olek ei võimalda midagi otseselt üle võlli keerata. Omal ajal midagi proovis ainukesena Motown. Ilma võllipiirita ja seda teadmist omamata asetses joonte vahel mõistliku nivooga teos, kus oli absoluutselt igal helilainel kõvasti ruumi, et üles alla hüpata. Tänapäevases kontekstis mängib rolli ka asjaolu, et vinüül on nišitoode, mitte formaat massitarbija jaoks. Ei ole põhjust seda lärmakaks teha.

Miks siis artistid, produtsendid ja plaadifirma tegelinskid tahavad halvasti helindatud plaate välja anda? Mida valjem plaat on, seda rohkem teda tähele pannakse. Kui sa keerad kogu albumi ühtlaseks kogumiks, siis “ju ei pea volüümi sättima koguaeg”. Inimese loomuses on valjule helile tähelepanu pöörata. Tulles tagasi selle märulifilmiõhtu juurde, siis see reklaami heli on viimse piirini aetud tähelepanu köitmiseks. Reklaamiinimesed teavad väga hästi, et sa lähed võileibu kööki tegema ja nad annavad endast kõik, et sa vähemalt kuuleksid, mida nad pakuvad. Paremal võimalusel teed kannapöörde ning inspekteerid, mida see televiisor lärmab elutoas.

See kõik oleks oki-doki, kuid iga helilaine piirile viimine tekitab helis moonutusi ning konstantne kõrgeleveline saund väsitab aju. Inimene reageerib emotsionaalselt variatsioonidele. Ei ole ju normaalne, kui iga instrument ja vokaal lisaks on täpselt samal tasemel.

Positiivses võtmes vaadates on mingil määral valjud plaadid kasulikud olnud. Ma julgen tunnistada, kui albumi keskmine on a la -6db, siis see on väga okei. Me kasutame muusika kuulamiseks iPode, telefone, arvuteid – aparaadid, mis ei oma asjaliku võimu. Harva kuulame muusikat läbi suurte kõlarite, kus on just võimalik neid väga kõrge dünaamilise ulatusega laule kuulata, keerates helitugevust vastavalt vajadusele. iPodil on max volüüm just paras, või jääb veidi isegi puudu.

Lõpetuseks teostasin iseendaga eksperimendi: Proovin otsida “pimesi” hea-, rahuldava- ning halva heliga laulu ja siis hiljem kontrollida visuaalselt üle, millega tegu on ja kas ma panin täppi. Tuleb välja, et ma väga puusse ei pannudki.

The good

valisojad


Elliott Smith – A distorted reality is now a necessity to be free

Nauditav. Kõik instrumendid on minujaoks arusaadavad ning trummi saund on awesome. Täiega siuke tunne, et Elliott laulab mulle laivis kõrva oma bändiga. Ma amatöör-kuulajana ei oska midagi ette heita siin.

The bad

valisojad


M83 – Outro

Dramaatiline build-up on täiega teema, kuid seda teemat kauaks ei kesta. Kogu kupatus sulab kokku ning dramaatilisus kannatab selle all. Kitarri heli moondub ka päris korralikult ja see backgroundi ambient heli lööb vastu seina.

The ugly

valisojad


Tame Impala – It is not meant to be

Wtf. No comments. Pea valutab juba.