Muusika rutiin ennem ja pärast

shotgun

Muusika rutiin ennem ja pärast

10.12.14.
Tekst: Kataloog
Fotod: Stock/Unsplash.com

Suht tüütu tundub elu ennem 21. sajandit. Tegelt, ma ei alusta negatiivse tooniga. Elu on väga mugav 21. sajandil. Ja eriti mugav on see, et muusika kättesaadavus on oma kolossaalse kogusega lihtsaim, kui kunagi varem. Põhimõtteliselt ükskõik, mis laulust, bändist või žanrist räägime, on see kõik umbkaudu kolme vajutuse ja kahe swipe’i kaugusel. Heal päeval peab isegi veel vähem pöidlat liigutama. Ennemuiste (loe: pre-21. sajand) polnud sul muud võimalust, kui tuli reaalselt liigutada ning poodi kõmpida. Kõige tagatipuks pidi raha välja käima ning lootma, et see album on seda üldse väärt. Kusjuures, mõned inimesed teevad seda tänapäevalgi. “Keepin’ it real”, nagu nad mainivad. Ja tegelikult on neil täiesti õigus. Kui on vähekenegi huvi ning mahti, on sul siiani võimalik samamoodi käituda. Mis teeb sellise ettevõtmise väärikamaks on füüisilise koopia omandamine. See teine variant, muideks, on arvutitoolil istuda ning kasutada ära kiiret ligipääsu andmebaasidesse. Need andmebaasid on päris, kuid omamoodi nad ei eksisteeri meile tajutaval olekus. Sa saad kuulata, kuid sa ei saa katsuda. Olenemata olukorrast, kuidas sa muusikat tarbid, on tegelikult ju muusika ikkagi sama. Või äkki…. Ei?

Paar dekaadi tagasi oli ansamblitel väga limiteeritud arv väljundeid. Kontsertitel esinedes võis loota, et hea sõna levib. Kui juba ilmub arvestatav kogus inimesi su esinemist vaatama, siis ehk on rahvahulgas isegi keegi raadiost või muu muusikabisnesi tegelane. Kui läheb hästi, saab stuudios demo lindistada ja ringhäälinguhärra mängib raadios. Kui eriti hästi läheb, siis saad plaadilepingu ning võimaluse oma album välja anda. Fännide perspektiivist oli asi sama keeruline. Kuna internet puudus, siis midagi uut avastada polnud tohutult lihtne. Ja kui sa kuskilt midagi meelepärast leidsid, siis hoidsid sellest kümne küünega kinni. Uus plaat või esinemine tähendas kindlat kohalolekut. Laule ju eelnevalt kuulata polnud võimalik, ehk sa pidid lihtsalt usaldama. Usaldama ja eeldama parimat. Sellest kõigest kujunes sinu ja bändi vaheline suhe. Hea sõber, kes võib su tuju tõsta ja vahel isegi pahaseks teha. Kodus riiulil olev plaat, kui väike osalus aktsiaseltsis. Näha toanurgas kasvavat muusikakollektsiooni, saad iga pilguga kinnitust, et siin on midagi isikliku ja erilist. Selle kuulamine on justkui rituaal. Paned kõik vajaliku aparatuuri surisema, valid just selle õige muusika ning lahkud reaalsusest.

Istud arvuti taga ja midagi pläriseb. Mis sealt tuleb? See ei ole oluline. Peasi, et vaikne ei ole. Siis on ju kuidagi… igav ja mõttetu. Praegu käib suurem osa helitarbimisest läib interneti. On kohti, kust saab “tasuta” alla laadida (eestlaste lemmik) ning on ka legaalseid väljundeid. Näiteks Spotify või miks mitte ka Youtube? Head meelt tekitab, et uute artistide leidmine on väga lihtsaks tehtud. Sinu uus lemmik on võib olla ühe shuffle’i käigu kaugusel. See annab võimaluse inimesel areneda ja kui vana kraam ära tüütab, siis on alati uut täidet olemas. Kuid selline suhe on relatiivselt platooniline. See spetsiaalne side on puudulik. Raske on luua empaatiat, millegi vastu, mis on olemas ja samas ka ei ole. Inimestena mõistame me asju, mis on katsutavad või vähemalt reaalselt nähtavad. Mõista binarikoodi eheda plaadiga samal tasemel on ebatõenäoline. Sinu suur hunnik nendest laulufailidest seisab kuskil virtuaalses kaustas ja lihtsalt… On. Failid ootavad oma korda, kuni shuffle nendeni jõuab. Toanurgas on muusikakollektsiooni asemel ruuter.

Kui sul on võime muusikat tõeliselt kuulata, siis on sul ka võime seda austada. Ja sellisel juhul ei ole absoluutselt oluline, mis kujul ta sul eksisteerib. Igal ühel on oma eriline rituaal, kuidas asjale läheneda. Kõik võidavad.

Meeldis see artikkel? Siis meeldib sulle ka Valisõjad ning Vibratsioon