Vul Vulpes

Vul Vulpes
Küsib: Hanna-Stella Haaristo
Foto: Erakogu

Selleaastase Tallinn Music Week’i üheks oodatumaks ja lemmikumaks artistiks oli minu jaoks Vul Vulpes ehk Mari-Liis Rebase sooloprojekt. Ta on oma imeilusa häälega koostööd teinud ka teiste erinevate muusikutega Eestis ning on üks osapool Several Symptomsi-nimelisest Tallinn-London duost. Eesti Ekspress nimetas Mari-Liisi sel aastal ka Areeni tulevikutäheks. Kasutasin võimalust ja kutsusin Mari-Liisi kohvikusse endaga lobisema. Rääkisime nii TMW’st, helitehnikast, 90ndate tantsumuusikast kui ka Mari-Liisi pisikesest vinüülikogust. Mis meie vestlusest lindile jäi, võite lugeda siit.

Kuidas TMW’ga rahule jäid, mis tunne oli? Kõik ootasid sinu esinemist.

Ma ei tea, kui palju seda tegelikult juhtub, et TMW’l teeb mõni artist oma debüüdi, nii nagu juhtus minuga. Eks oli ka ärevust, kuidas sellest kõigest üldse üksinda välja rabeleda. Ideaalis seadsin endale eesmärgiks live set-up võimalikult keeruliseks teha, aga üsna pea sai selgeks, et liiga suurt tükki esimese korraga pole mõtet endale ette võtta. Mul polnud päris täpset aimdust, kuidas mu muusika väljaspool magamistoa kõlareid üldsegi kõlab. Aga tagantjärgi tundub, et jäin rahule. Eriti hea meel oli, et Tencu oma visuaalidega appi tuli.

Aga rääkides sellest tehnikast, mida sa muusika tegemisel kasutad. Enamasti on see ikkagi rohkem selline mehine ala, naised kasutavad muusika loomiseks igasugu tehnikavidinaid vähem. Kuidas sa nende asjadeni oled jõudnud ja tead, kuidas neid kasutada jne?

Mis puudutab seda konkreetset TMW live set-up’i, siis see kukkus välja tegelikult üsna lihtne mul ikkagi. Mängin sündipartiisid osades lugudes, vokaali jaoks kasutasin looper-efektiprotsessorit ja paar korda vehkisin demonstratiivselt trummipulkadega ka, et taguda oma elektroonilist 4-padilist samplepad’i. Aga üldiselt ega ei olegi nii lihtne ühe käega trummi lüüa, teisega pilli mängida ja sealjuures veel jalga keerutada. Sellist vilumust mul ikka veel ei ole ja kahtlen, kas tulebki.

Mis programmi sa muusikategemiseks kasutad?

Muusika tegemine on mul ikkagi programmipõhine jah, kasutan AbletonLive’i ja kontrollereid. See programm muidugi pakub väga palju võimalusi, aga sa pead ise oma helipildi sealt välja vormima. Mis vast ongi kõige suurem katsumus selle kõige juures. Eks see lugude produtseerimine on minu jaoks suures osas ikka selline katsetamine, saundidega katsetad ja õpid. Minu jaoks on see jätkuvalt intuitiivne protsess.

Millest sa tavaliselt loo tegemise juures alustad, paned mingi biidi tiksuma või kuidas?

Kuidas kunagi. Eks mingi tempo saab ikka esmalt paika – kas vahel mingist rütmist või sündiakordidest. Aga see tuleb hästi orgaaniliselt, pigem võiks vist ikkagi öelda, et alustan meloodiast või emotsioonist. Aga see on väga erinev, pole mingit süsteemi.

Kas sa oled õppinud ka muusikat kusagil? Käisid laulukooris või midagi?

Kunagi jah, samal ajal umbes püüdsin klaverit õppida ka, aga see ei õnnestunud. Solfeedžo ei olnud mu lemmiktund ja klaveriõpingud jäid mul pooleli, sest mul ei olnud klaverit. Käisin klaveritunnis ja siis partiisid harjutasin mingi täitsa suvalise lastesüntesaatori peal, sellise hästi primitiivse sünteka peal, mingi Casio ta oli ilmselt. Aga see muusika loomine tuleb pigem tunnetuslikult, ma olen selline melomaan olnud hästi pikalt, et pigem mingi tunde baasil komponeerin asju, mingit matemaatikat seal taga ei ole. Mõnikord võib olla isegi hea, kui ei koorma liigsed akadeemilised teadmised. Kuidas kellelegi.

Eesti Ekspressile antud intervjuus sa mainisid, et teil on midagi koos Photoindustries’iga tulemas? Mis sellest saanud on?

Need olid jaa natuke kiiruga välja hõigatud lubadused. Aga mingeid katsetusi me oleme juba teinud, tal peaks tulema EP sel kevadel. Ma ise olen muidugi upitanud tagant, et ta kraam vääriks ikka päris, pressitud reliisi. Sest ma tean, et tal on tulemas palju väga head materjali.

Ma ei tea hetkel täpselt veel, kuidas me läheme selle koostöö ideega edasi, aga mulle meeldiks pigem vokalistina temaga koostööd teha. Ma vist elasin küll mingis vaimupimeduses, kuni ma täiesti juhuslikult leidsin need asjad, mis ta Photoindustries’e all eraldi teinud on. Miks sellistest asjades keegi ei räägi – see on nii hea! Ma mõtlesin, et see pole võimalik, et kusagil Tallinnas keegi midagi sellist teeb. Meil on algusest peale väga hea klapp olnud ja mulle väga istub see tema tunnetus ja lähenemine.

Kas Eestis on veel kedagi, kellega edaspidi tahaksid ka koostööd teha? Sa muidugi oled juba teinud ka paljudega.

Ma tegelikult ideaalis tahaks teha äärmuslikult erinevate projektidega kaasa. Mulle on oluline katsetada ja mitte jääda ühte nišši kinni. Ma ei ole lihtsalt ise sellise loomuga, ma ei piiritle oma muusikamaitset ka. Oota ma mõtlen veel, mulle muidu meeldib see küsimus, et mis on veel eriti põnevat siin Eesti skenes. Näiteks, mis mind seal Stalkeri Festivalil üllatas, oli Machineries of Joy. Just see kombo, et naturaalsed trummid ja selline hästi dünaamiline helipilt ja elektroonika, see oli hästi mõnus üllatus.

Aga väljaspool Eestist?

Ma ei ole selliseid plaane teinud. Kuigi on olnud küll mingeid ettepanekuid. Aga ma ei ole selle Vul Vulpesega üldse pannud endale mingit eesmärki rahvusvahelist karjääri teha. Ma ei ole mõelnud, et siit tuleb uus tähelend, uus ekspordiartikkel Eesti muusikatööstuses. Aga mulle kindlasti meeldiks teha erinevate inimestega koostööd. Üleüldse see kõik on suuresti mu enda lõbuks.

Mis muusikat sa ise kuulad? Vahel mängid pidudel ju plaate – viimati Sinilinnus oli see küll väga populaarne värk, kui sa seal 90ndate tantsumussi mängisid.

See on ikkagi suhteliselt juhuslik ja harv nähtus, et keegi kutsub mind plaate mängima! Ega ma ei võta ise väga tõsiselt seda plaadikeerutamist. Ja muusikat mängin pigem meeleolust lähtuvalt, mulle endale tekitab see sellise mõnusa kerge nostalgiatunde, need 90ndad, need lood ja kogu see helipilt. Ma ei tea absoluutselt, mis toimub muusikas aastal 2013, ma päriselt ei tea. Mingid üksikud asjad ainult, mis minuni jõuavad. Vahepeal ma olin meeletult sõltuvuses muusikast. Võisin hommikust õhtuni muusikat kuulata, hankisin kogu diskograafia nendelt leibelitelt, mis mind parasjagu huvitasid. Ma vist väsisin sellest nii ära, et ma praegu ei taha enam üldse teada, mis kaasaegses muusikas tehakse. Nii palju toimub, et ma ei jõua sellest läbi närida. Ja sellepärast on võib-olla see minu nostalgialembus mingi protesti või distantseerumise märk sellest, et kõik tuleb ja läheb nii kiiresti praegu. Et ma ise vaimustun ka ainult korraks ja siis see kustub sama kiirelt kui tuleb. Et need asjad, mis jäävad sellesse 90ndate perioodi, neid vaatad isegi sellise väikese huumoriga. Sellise turvalise tunde tekitavad, nendega käivad emotsioonid kaasas.

Aga praegu kuulan pigem afektipõhiselt muusikat, kui tuleb selline tunne millegi järgi, siis ma võin seda asja kedrata päev otsa näiteks. Ma võin rääkida sellest, mida ma kõike kuulanud olen, aga mida ma praegu kuulan ma tõenäoliselt ei oskagi vastata, elan vana rasva peal. Kõik suuremad mõjutused jäävad umbes sellesse ja veel varasemasse aega. Kui Warp Records mu teadvusesse tuli ja selline skene.

Pigem elektrooniline siis?

Jah, selles mõttes küll. Ma arvan ma olen üks vähestest inimestest, kes pole kunagi üle elanud David Bowie või glam-rock’i perioodi. Ma olen võib-olla ainus eelmistest ja praegustest ja tulevastest põlvkondadest, kellel pole ühtegi Bowie plaati olnud kunagi. Aga samas mul on igasuguseid teisi obskuurseid muusikalisi eelistusi olnud.

Kas sa plaate füüsilisel kujul oled ka kogunud ja kokku ostnud?

Mkm, vinüülimängijat ma pole tänase päevani ostnud. Kuigi naljakas lugu meenub, sõbrad läksid kunagi pikemale Aasia reisile paariks kuuks, niiet sain kaks vinüülimängijat enda juurde hoiule, ma ise nõudsin muidugi, eks siis ma natuke ikka krõbistasin nende nõeltega. Aga üks asi, mis maha jäi, oli plaadikogu – ehk siis mul ei olnud midagi nende vinüülimängijatega peale hakata. Samas inimesed, kes olid mul sellel ajal külas käinud, hakkasid mulle kinkima vinüüle, niiet mäletan, et üheks sünnipäevaks sain täitsa viisaka hunniku, vaatamata sellele, et vandersellid olid juba reisilt tagasi ja sõber oma vinüülimängijad ammu ära vedanud. Aga peakski nad nüüd üles otsima, äkki kannatab järgmine kord mõnel peol ka vinüüli peale panna…

Oleks äge, aitäh!

Hoia Vul Vulpesel silma ja kõrva peal:
http://soundcloud.com/vulvulpes
http://www.facebook.com/vulvulpes