Elephants From Neptune

Elephans From Neptune
Küsib: Hendrik Hundt
Fotod: Renee Altrov
Artwork: Toom Tragel

Elephants From Neptune ehk Rain Joona, Robert Linna, Jon Mikiver ja Markko „Linnu” Reinberg jäid Kataloogi kaante vahele selle aasta Viru Folgil. Käsmu Kaptenite juurde seilanud Võsu juurtega rockbänd astus üles folkfestivali viimasel päeval ja leidis Virumaa Teataja reporteri ja festivalil kohustusliku Herberti napsu vahepeal aega rääkida oma tegemistest ka Kataloogile. (Jutuajamisest jäi välja Rain, olles alles teel Tallinnast Käsmu poole.)

Kuidas teil läinud on? Kas olete koguaeg nii hõivatud, et isegi Virumaa Teatajale tuleb intervjuud anda?

Tahaks valetada, et oleme … aga tegelt ei ole. Me pole kunagi kahte intervjuud järjest teinud.”

Olete siis saanud suve nautida…?

Mitte väga. Iga nädalavahetus oleme festivalidel käinud, juunis käisime Lätis Positivusel ja veel kahel teisel festivalil ka. Olime kolm nädalavahetust järjest Lätis, mis oli päris karm.”

Kuidas Positivusel oli?

Hästi äge. Kui see kebabi asi välja arvata, siis oli festivali fiiling mõnus” (festivalil levis TurKebabist alguse saanud toidumürgitus, toim.)

Pidime seal Music Week’i telgis tegema akustilise seti aga vihma hakkas sadama … no automaatselt kõik inimesed kogunesid sinna väikesesse telki. Meil olid pillid juures ja mõtlesime, et pohhui , võime juba samahästi mängima hakata. See siis kuidagi eskaleerus väikeseks kontserdiks kus kõik inimesed olid puntras koos, hoovihma sadas ja üliteema oli.”

Viru Folgil teete midagi sarnast, akustilise?

Semi-akusti. Siin esinemisega kohe alguses oligi see, et okei, ei tea, kuidas me üldse kokku lähme selle festivaliga… veits folgi teema ja nii. Kohalik helimees helistas meile ja küsis, kurat, mis värk on? Ta sai meie rideri kätte ja nad olid midagi valesti aru saanud vist [naeravad]. Põhimõtteliselt see oleks veits liiga ränk, kui me siin Käsmus täis laksu teeksime. Sellepärast me kutsusime ühe tüdruku ja poisi Iirise bändist appi, et saaks midagi vahepealset teha. Nad on meil taustalaulja ja klahvid, teeme koos nendega sellise indie värgi. Sarnase nagu Pärnus A.P.T.E.K’i ees esinedes tegime.”

Lauluväljakul Red Hot Chilly Peppers’it soojendades seda rideri probleemi vist polnud. Kuidas Peppers’i tüübid teid kohtlesid, kas saite jutule ka?

Eemalt nägime, raisk! Nad hoidsid täiega omaette. Pered ja värgid olid kaasas. See tüüp, kes neil kidra mängija on, Josh Klinghoffer, ta hängis rohkem ringi aga otsest kontakti, või midagi sellist, ei olnud. Ainuke feedback meie live’i kohta tuli nende lava mänedžerilt. Ta mainis, et see viimane lugu oli päris hea ja siis mõned tüübid veel umbes, et … noogutasid. ”

Tegite seal viimase loona kaveri King Crimson’i loost „21st century sczhidzoid man”? Mis värk teil selle looga on? Olete seda enne ka live’s teinud.

Lihtsalt. See on äge lugu ja me kõik kuulame täiega King Crimson’i. Mõtlesime, et võib-olla seal enamus inimesi ei tea ühtegi meie lugu, siis on hea väike kontakt tekitada. N.-ö. austusavaldusena ka hea live’s mängida seda.”

Jaa, pidin teie live’i paduvihma käes pileti järjekorras kuulama aga väga hea oli ikka! Kuidas teil endal tunne oli lauluväljaku laval mängida?

Päris äge. Alguses oli hull pabin – ikkagi lauluväljakul ja täiega palju rahvast ja mida me teeme umbes nagu? Aga noh, kui lööd lahti, siis on täpselt sama mis teeks näiteks Protestis. Oma musa maailm, et tunned seal ennast mugavalt.”

Rääkige, mis värk teie muusikavideodega on? Teil on kaks videot väljas, kus mõlema temaatikaks on üksteise mingis kätši mõttes tagaajamine…

Me oleme nii vaese ettekujutusvõimega, et põhimõtteliselt tegime sama videot kaks tükki [naer]. Ega seal esimeses videos väga täpselt ise ka ei tea, kes keda, või mida taga ajas.”

Ise võtsite üles selle?

Korda mööda filmisime jah… põhi point on, et me ei võtnud üldse tõsiselt video tegemist. Võtad selle mõttega, et sa ei pea üldse üle pingutama ja hullu toodangut tegema. Ei tea, kas see tõmbab meie musa kvaliteeti maha, kui üliabsurdse video teeme, aga alati on hea teha meelega halba asja. Ükspäev just rääkisime proovikast tulles, et kogu selle mussivideode hea külg on see, et me kunagi ei võta liiga tõsiselt asja, elu peab ikkagi olema lõbus ja huvitav.”

Eesti TOP7 saates olete ilusti püsinud, kuidas need sinna saatesse üles saite?

Ise mõtlesime, et teeme video ja muud väljundit eriti ei ole … noh saadame sinna ka, pohhui. Lamp on see, et ise seda saadet väga ei vaadanud enne, aga nüüd oleme hakanud jälgima. Tänu sellele, et me tegime selle video, oleme jumala palju teisi bände näinud. Hea veits võrrelda ja vaadata musavideoid. Samas ei ole see tabel eriti objektiivne hinnang. Nagunii kõigi sõbrad hääletavad seal.”

Kumb video teil kauem siis TOP7’s püsinud on?

Me vahetasime välja „Can’t Come In’i” video, kuna ühelgi bändil ei olnud seal enne kahte videot korraga. Aga kohe, kui nad vahetasid meie loo ära, siis peale seda tuli Põhja-Tallinnal teine video sinna tabelisse. Täitsa perses, hehe.”

Plaanite soundcloud’is üleval olevale „You Are The Sun, I Am The Moon” loole ka videot?

Sa andsid praegu selle jaoks mõtte!

Noh, vaatab, ei tea, kas teeme samasse auku stiilis. Cool oleks teha live-video, sest ma eeldan, et kui me oleme laval, siis me paneme endast nagu absoluutselt iga viimase piisa sinna sisse. Peaks äkki seda emotsiooni videolahendusega edasi andma. Mõtleme midagi välja. Vahepeal oli meil näiteks idee teha video, mille tegevus toimub à la 17. sajandil, kus kõik on aristrokraadid ja ajavad sigasid taga. Ühesõnaga – videotega on see, et ükskõik mis pähe tuleb, siis davai!

Räägime veits artwork’ist ka. Teie plaadiümbrise ja T-särgid on kujundanud Toom Tragel. Kuidas see kujunduse idee valmis?

Me andsime talle päris vabad käed. Toom tegi meile kunagi peo plakati ja meile meeldis see, veits rõlge vanakooli koomiksi stiil. Mõtlesimegi, et ideaalne tüüp, kes plaadikujunduse teeks … käsitsi joonistatud ja.

Minu, kui kõrvaltvaataja, jaoks on teie artwork ja Elephants From Neptune imago kuidagi väga seostunud üksteisega. Õnnestunud kujundus.

Toom on suht ideaalne tüüp selle töö jaoks. Esimest korda, kui me kokku saime, siis neli venda rääkisid, mida nad tahavad, täiesti suvaliselt. Umbes, et välku võiks lüüa ja kolme tissiga naised ja üks tüüp tapab kedagi ja teised söövad… ja siis Toom tuli ja tegi seitsme tissiga naiskoletise. Kokku on kaante vahel üheksa tissi [naeravad]. Ta tabas väga hästi ära selle vibe’i. Ta on ise ka selline, et tahaks iga kord jälle midagi uut anda ja üllatada.

Mis muusikaline taust Elephants From Neptune’l on? Kas olete muusikakoolis käinud või mis bäkkstoorid teil on?

Robi: Kunagi käisin klaverit ka õppimas, aga see sai suht kiirelt läbi. Mäletan, et õppisin mingit Mozarti lugu, kus mina mängisin alumist bassi osa ja üks teine tüüp mängis ülemist. Pidime algkooli kontserdil esinema, aga ma olin ise rannas, sest unustasin ära selle. Käisin kive loopimas rannas ja siis keegi tuli jooksuga randa ja küsis, et mida ma teen, koolis on kontsert praegu! Igal juhul see teine tüüp üldse ei tulnud kohale, ma ei tea kus tema oli. Mina olin siis seal aulas üleni läbimärgade dressipükstega, taskud liiva ja kive täis ja mängisin õpetajaga koos Mozartit. Peale seda vajus see värk ära kuidagi. [naerab]”

Jon: Ma käisin Viimsi muusikakoolis ettevalmistuskursusel kolm kuud aga siis ma hakkasin suitsu tegema ja rohkem ei käinud seal. Aga Linnu on käinud küll muusikakoolis.

Linnu: Ma mängisin 11 aastat klaverit aga kõik on suht ära ununenud. Mul on selline lamp story, et üks aastavahetus läksin uue aasta meeleolus haamrit otsima pööningule. Kolasin seal ja komistasin hoopis mingi kasti otsa pikali ja leidsin sealt 60ndatest pärit instrumendi, mille nimi on vist Zither. See on nagu keelpill, aga eriti huvitava kõlaga. Olen üritanud seda ära õppida. Ei ole kerge pill, mida mängida.

Robi: Ja Rain on põhimõtteliselt kokakoolis käinud, mängib bassi.

Olete uut materjali ka salvestanud vahepeal?

Põhiplaan ongi EP välja anda septembris või millalgi. Meil jäi tegelikult ülipalju lugusid selle plaadi tegemisel välja, et saab neid üle vaadata. Uusi ideid on ka.”

Olen kuulnud teilt veidi teistsugust saundi ka, vahepeal kui Linnu Inglismaale ülikooli läks ja te kolmekesi bändi tegite. Kuidas teie muusika arenenud on, tuleb ette ka muutusi?

Kohe pärast seda konsat, mille kolmekesi tegime, saime aru, et see ei toimi kunagi nii. Seda aega võib-olla oligi vaja, et aru saada, mis tähendab olla neljakesi. Selle jaoks ka, et mõista, kui äge tüüp Linnu on [naeravad]! Muutusi on ikka toimunud, aga see ei tähenda seda, et me oleme millestki loobunud. Uued lood on veits jälle teise saundiga – kogu aeg on mingi liikumine. Ei tahagi jääda samasse auku kinni. Me ei taha olla see bänd, kes tuuritab oma esimest albumit poolteist aastat, nagunii toodame kogu aeg midagi uut peale.”

Olete Võsu bänd ja enamus teist on kunagi rulaga sõitnud…

See, kuidas me oma bändile pool nime saime, Neptuuni teema … see on vana maha põlenud Neptuuni restorani järgi Võsul. Sinna on ehitatud ühest funbox’ist lahtivõetult terve skatepark. Seal me siis kruiisisime koguaeg ja mõtlesime lugusid välja. Üks hetk on ülihästi meeles, kui me pidime tassima seda funbox’i 300 meetrit. Saime selle nii, et küsisime vallavalitsuselt Võsule skatepark’i. Vald orgunnis siis ühte killustiku parklasse selle funbox’i, mis lihtsalt seisis seal aasta aega. Järgmine suvi vaatasime, et, okei, peaks tegema midagi! Siis sebis üks kohalik tüüp traktori, millega me tõstsime selle laiaks ja viisime platsile.”

…see on siis üks teie nime ja bändi alustala?

Nojah, muidugi see rulavärk on alati südames sees. See tunne, kui sõidad kasvõi niisama mäest alla, või mida iganes. Kui õhtul purjus peaga kuskil rula näed, siis peale astumata ei jäta. Proovid ühe korra ja paned täiega mäsa!”[naeravad]

Kas see Neptuuni prime-time on siis möödas nüüd?

Umbes nii jah, prime-time oli sellel vist kuskil 80ndatel. 90ndate lõpus põles restoran maha ja jäigi lihtsalt platsiks, kus on need ülihead, põhi vanakooli plaadid maas. Samasugused, mis Haiglas ka on. See oli äge, et kohalikud vennad viitsisid seda asja ajada. Iga nädalavahetus, kui Võsule tulid, oli midagi uut tehtud ja tüübid sõitsid ikka koguaeg.

Aga kas Võsu prime-time on läbi? Või toob Elephants Võsule uue hingamise?

Peab tooma. See Seitsmenda Taeva teema loodetavasti hakkab vaikselt ammenduma. Tahaks küll, et Võsu oleks chill koht, mitte ei ole ainult Rakvere pätid, kes suvel randa tulevad. Talvel näiteks on Võsul küll ülichill, rahulik. Kui see rula kõrgaeg Võsul oli, siis me koguaeg vaikselt mõtlesime ise mingit üritust korraldada, et keegi tuleb vähemalt plaate mängima ja hakkaks veits rohkem ajama seda teemat. Aga noh, kunagi pole liiga hilja.”

Mis teil veel sügise ja talveplaanid on?

Üks asi ongi uut materjali salvestada ja EP välja anda. Minituur tuleb ka, koos Soome bändiga Murmansk. Nendega läheme Lätti, Leetu ja Soome ka. See ei kesta väga kaua – neli nädalavahetust, et ei ole selline väga järjest küte. Aasta lõpus prooviks uut plaati salvestada ja tahaks mingi plaadifirma alla saada. Saaks raha äkki … ei peaks enam kiirnuudleid sööma.

Saundtsekk: