Veregrupp

videomangud-kunst

Veregrupp

15.10.13.
Küsis: Antti Sinitsyn
Foto: Mihkel Soe

Üle-eelmine neljapäev esilinastus Leeni Linna dokumentaalfilm “Veregrupp”, mis räägib Eesti sõdurite elust ja olust Afganistanis ning miks mehed sinna tagasi kipuvad. Kuigi dokk kestab nõks üle tunni, kadus ajataju suhteliselt kiiresti ära ning sulasin filmi sisse. Peale filmi tekkisid mul siiski mõned küsimused, millele ma tahtsin kasvõi enda jaoks vastuseid või täpsustusi. Leeni tõmbas jäätisekokteili ligi ning ülejäänud saab järgmisest paragrafist lugema hakata:

[Diktofoni tööle pannes] Vist töötab… ajaaa!

Väga vähesed kasutavad diktofoni.

Mida nad teevad siis?

Kirjutavad.

Päris ajakirjanikud. Mitte nagu mina. Lugesin, et kogu projekt algas ühe jalaga Andreist ja sealt liikus edasi…

Andreiga kohtumisel leidsin, et ta on piisavalt tugev karakter, et portreefilmi temast teha ja tema püüdlustest tagasi Afganistani minna. Lootsime koos Andreiga tagasi jõuda, kuid kuna ta loobus, siis läksin sinna filmile lisategelasi otsima.

Kuidas üldse Andrei leidsid ? Kas sa teadlikult tahtsid sellist lugu…

…see oli teadlikult.

Kust leiab selliseid inimesi?

See oli vist sedasi, et otsisin Afganistani sõjas vigastada saanud sõdurit, kes oleks nõus sellest rääkima. Mul on tutvusi meedias ja uurisin maad. Sealt soovitati mulle sellist inimest, nagu Andrei. Ta oli toona ainus sellises olukorras olev sõdur, kes oli sellel teemal üldse sõna võtnud.

Ta tundus filmis päris positiivne. Kas ta ongi selline või see võis olla tingitud sellest, et peab kaamera ees head eeskuju näitama?

Ta ongi selline.

Kust ta leiab seda positiivsust?

Vahest on nii, et inimesed kogevad peale traagilisi ja traumaatilisi sündmusi lisaenergia tulva. See on selline ellujäämise instinkt, enesele ja teistele tõestamise vajadus, et sa saad hakkama. Andrei on loomu poolest pigem optimistlik, kuigi ka tal on erinevaid tujusid. Ta on temperamentne ning teda oli väga raske vaikima panna.

Okei, sa ütled, et Andrei loo filmisite enne Afganistani minekut. Tema ei saanud tagasi minna ja siis te mõtlesite, et “Meil on juba nii palju head materjali olemas, tahaks seda kuidagi täiendada”?

Tahtsin ikkagi näha seda kohta, kuhu ta tagasi minna tahtis. See oleks poolik film, kui me ei näitaks seda poolt. Ei saa teha sõja filmi sõjas käimata.

Kui mina või sina või mõni teine tsiviilisik tahaks Afganistani minna, siis mida ta peab tegema selleks?

Sinu käik seal peab olema mingil moel kaitseväele huvi pakkuv ja kasulik. Sa pead seda neile sellisel kujul tõestama. Hiljem kaitsevägi juba organiseerib lennud ja kohapealse elu.

Ühesõnaga, väga mõjuv põhjus ja peab jätma kaitseväest positiivse mulje.

Ma ei oska öelda, kas minu film kaitseväest positiivse mulje jätab, aga neil peab olema huvi, et seda toetada. See on nendele kulu, kui nad saadavad su sinna ja sa ei tooda kasuliku materjali.

Mulle tundus veits uskumatu, et nii liberaalne asi on üldse kaitseväes võimalik.

Mis asi on liberaalne? See ei ole tellimusfilm.

Jajaa, kuigi mulle tundub, et mingi sõnaõigus neil peaks ikka olema. Algul arvasin, et intervjueeritavad on mingil määral anonüümsed, kuid lõpus said ikka enamus info isikust teada.

Intervjuude ja vestluste juures viibisid kaitseväe teavitusohvitserid, kes kuulasid, mida me vestleme. See oli selline piiri peal liikumine. Proovisin mitte alluda propagandale ja näidata sõdureid, nii nagu nad on. Praegu on vastukaja olnud positiivne: kaitseminister Reinsalu ja kaitseväe juhata kindralmajor Terras on öelnud, et see on väga siiras ja aus film ning seni ainus selline film Eesti sõduritest.

Absoluutselt! See on oma olemuselt kui ka tehniliselt ilmselt esimene ja viimane Afganistani Eesti sõdurite film.

[Kehitab õlgu]

Poisid tulevad vist hiljemalt 2014 ära, kui ma õigesti mäletan.

Kevadel.

Kas sa oled Afganistani sõja puhul erapooletu?

Ma leian, et sõda on halb. Ei ütle, et see on hea ettevõtmine seal, kuid mulle ei meeldi propaganda ega ka antipropaganda filmid. Tahtsin neid mõista, miks nad tagasi sõtta kipuvad ja arvan, et saan aru mõistan. See keskkond seal puhastab mehi kuidagi… Nende elu selgineb ja kõik on kuidagi paigas. Ma saan aru, miks nad sinna tagasi tahavad. Selles meeste keskkonnas, kus sul on sõbrad… rohkem kui sõbrad, vennad, kelle eest sa oled nõus ise surma saama, see on kuidagi nii unikaalne. Seda ei kohta kuskil mujal eluvaldkondades. Selles mõttes oli see erakordne kogemus. Oleks võinud kauemgi seal olla .

Lugesin jah, et te olite seal kuu aega olnud vist? Arvasin, et nädal, max 2.

Nädalaga ma poleks saanud seda materjali, mis filmis on.

Täpselt! Tundub, et sellise materjali saamine võib üsna keerukas olla.

Seal oli nii, et kus eestlaste poolt kontrollitav territoorium lõppes, algas eikellegimaa, kus praktiliselt iga kord mehed said kontakti. Sellistes kohtades filmisid nad ise kiivrikaameratega, meid sinna lähedale ei lastud. Samas IED-sid (Isevalmistatud lõhkekehi) ei tea keegi, kus need peidetud on…

Kas hea materjali saamine oli puhas õnn?

Eks me filmisime ikka iga päev, iga tund. Patrulli andsime kiivrikaamerad iga kord kaasa. Tõmbasime materjali ümber ja andsime siis uuesti. Meil kujunesid välja teatud tegelased, keda seal jälgisime. Nende järgi korraldasime oma logistikat. Kuna me liikusime erinevate kontrollpunktide vahel, siis see aeg läks kiiresti. Pikka passimist-ootamist ei olnud.

Tundub just selline koht, kus on suhteliselt üksluine ja rutiinne elu, kus aeg võib venima jääda.

Me kasutasime igat hetke ära.

Kuidas sa suutsid operaatori ära rääkida, et ta läheks kõige esimesele mehele (metallidetektoriga) nii lähedale?

Me olime kõik seal.

Sina ka?

Jah.

Kolmekesi puntras?

Jah.

Ei tekkinud mõtet, et jama on kerge tulema? Miks niimoodi riskida? Kas see oli lavastatud?

Ei olnud lavastatud. Lahingpioneer kontrollis ennem ühe poole teest ära ja filmitud on tagasiteel.

Aaa okei-okei, selge!

Muidugi, you never know.

Mõtlesin, et panite täiesti pimesi ja lampi.

Oo eiei, päris niimoodi meid ka ei lastud!

Ütlesid, et on midagi, mis viib tagasi neid tüüpe. Ma ei tea, kui banaalne see oleks, kuid kui võtta paralleeliks mingid hipivennad, kes käivad ennast Indias leidmas?

Need, kes lähevad Aasiasse ennast otsima, on enamjaolt egoistliku teoviisiga. Isikliku huvi peal väljas. Aga sõjavägi on vastupidine. Sa oled ikka üks meeskonnast ja paljusid mehi läheb sinna tagasi just teiste pärast. Nad tahavad olla oma sõpradega, kellega nad on kokku kasvanud. Usun, et kõigi nende riskide juures on raha teisejärguline motivaator.

Mis siis saab, kui Afganistani kampaania läbi saab? Mida need mehed siis teevad?

See on jah Scoutspataljonis suur probleem, kuna inimesi jääb järjest vähemaks. Tüübid lähevad Somaaliasse piraadilaevadele ja otsivad uusi väljakutseid. Ma arvan, et leitakse uus sõjakolle, kuhu minna. Aga filmi lõpp, kus tegime sellise kokkuvõte, et mis kellestkist saanud on, näitab, et nii mõnedki on suutnud oma eluga edasi minna, paljudele mõjutajaks naised…. Samas, üks tegelastest, Jaan, läheb juba kuuendat korda ja naine ikka ei suuda teda ära rääkida.

Mees läheb kuuendat korda tagasi… kui sinu mees läheks Afganistani, siis mis mõtted sind valdaks?

Ma olen seda tüüpi naine, kes pigem läheks sinna ise.

Mees tahab minna ja sa oled nagu na-kaa! Või “aa ma tulen kaasa, ma võin…”

…sust dokki teha? Tegelt see on veits liiga utoopiline küsimus, sest sellist olukorda ei saa tekkida. Ma ei usu, et ma oleks koduperenaine, kes meest tagasi ootab.

Sa oled karjäärinaine.

Pigem olen ma ise see seiklushimuline, kes läheb…

Alates nüüd kaldub dialoog teemast kõrvale ning arutluses on sellised teemad nagu:

* Ben Affleck Batmanina
* Kui gei on “Brokeback mountain” tegelikult?
* Leeni tulevane mängufilm
* Eesti esimene zombiefilm
* JNE