PÄEVAD, MIS JÄID SEGASESSE AJASTUSSE*

paevad

PÄEVAD, MIS JÄID SEGASESSE AJASTUSSE*

06/04/16
Tekst: Lauri Räpp
Fotod: Kaadrid mängufilmist “Päevad, mis ajasid segadusse”

*Paremaks olustikku sulandumiseks soovitan selle jutu lugemise soundtrackina kuulata värskelt valminud Kataloogi 90s megamixi.

Kui ma tavapärasest oluliselt hiljem ühele 93-nda aasta mikrorajooni pinnakale kohale jõudma hakkasin, oli juba kottpimeda hoovi peale kuulda, kuidas Pearu Paulus musta kleidiga neiut veel ja veel tantsima ärgitas. Paulusele sekundeeris ühe väiksema, viisi mittepidava segakoori jagu noori, kes üksteise võidu täiel võimsusel mänginud muusikakeskusest üle üritasid “laulda”.

Mürkrohelise struktuurvärviga kaetud seintega trepikotta astudes oli sinna kostvate häälte järgi selge, et mustas kleidis neidusid oli seal oluliselt rohkem kui üks. Ühest kolmanda korruse rõhknaelte ja tumepruuni kunstnahaga kaetud korteriuksest sisse astudes sai see ka kinnitust. Nädalavahetuseks maale läinud ema kohta oli kogunenud 8 plikat ja komandeeringusse sõitnud isa kohta 14 kutti. Tähistati alaealise ajutise korteriperemehe sünnipäeva.

Kuigi tookordne sünnipäeva tähistamine pidi toimuma ainult lähima sõpruskonnaga, moodustas kolmandiku korteri peale jagunenud külalistest täiesti võõras kontingent. Keegi ei olnud neid otseselt kutsunud. Ja kust kuradi kohast nad üldse teada said, et selles korteris pidu oli?

See oli üldse kuidagi kummaline, kuidas siis info pinnakatest levis. Enamikul ei olnud ju isegi tavatelefoni, rääkimata mobiilidest, emmessennidest, skaipidest ja feissbuukidest. Aga ikkagi teadsid kõik ja ka ülejäänud, kus midagi toimumas oli. Ja midagi toimus kuskil koguaeg.

paevad

Kuigi alles see ju oli, kui peale vanatüdrukuliku olemisega klassijuhataja valvsa pilgu all korra kvartalis toimunud klassiõhtute midagi muud erilist ei juhtunudki.

Aga need 80-ndate lõppu ja 90-ndate algusesse jäänud algkooliaastad möödusid kiirelt ja kvartaalsetest klassiõhtutest said üleöö kõikjal popiks muutunud diskoõhtud.

Koos ürituste formaadiga muutusid ka tantsustiil ja morsipidude menüü.

Klassiõhtutel kasutatud tantsuvõtteks oli viirg- või rivitants. Tammuti kahes ühtlases, sootunnuste järgi jaotatud üksteisest ohutule kaugusele jäänud paarimeetrise distantsiga rivis, ühelt Kommunaari kinga kandvalt jalalt teisele. Ja DJ-ks oli üldjuhul range olemisega, mitte just kõige esimeses nooruses klassijuhataja, kes mängis rivitantsuks kirillitsas kujundatud Modern Talkingu (Модерн Токинг) “Pogovorim o ljubvi” (Поговорим о любви) vinüülplaadilt kustumatuid hitte. Ime, et venelased tol ajal lisaks bändinimede kirillitsas kirjutamisele veel lauludele sünkroontõlget peale ei laulnud…

Diskoõhtuteks olid vinüülid juba asendunud nimesid “Bravo Hits”, “Culture Beat”, “2 Unlimited”, “Haddaway”, “Captain Hollywood project” kandvate Poola kassettidega. Ja klassijuhatajast vinüülikeerutajad olid asendunud karjääri alustavate kooliealiste DJ-dega.

Rivitantsust oli saanud hoogne paaridevaheline intensiivne kekslemine ja rütmiline kätega vehkimine, millesse kombineeriti ka krõpsudega Soome talvesaabastes, Puma tossudes või importsaabastes jalgadega sooritatud väljaasteid nii ette kui küljele. Osavamad lisasid juurde veel ka robottantsu elemente või mõne muu MTV video järgi õpitud liigutuse.

Rivitantsuaegne distants oli peaaegu olematuks kahanenud. Tihtipeale toimus tantsupõrandal isegi erinevast soost kehade vahelisi kontakte. (Samasooliste tantsupaaride kehalised kontaktid tol ajal veel põlu all.)

Julgemad silitasid tantsu käigus üksteise selgasid ja vahel libisesid käed ka poolkogemata sadula peale. Oli ka selliseid meessoost diskohuvilisi, kelle käed üle naispartneri rinnakumeruste libisesid. Vahel harva tuli tantsuhoos ette ka avalikku suudlemist isetehtud peeglikeralt peegeldunud prožektorikiirte sähvivas valguses mõne üksiku playlisti eksinud ballaadi saatel. Aga muidugi olid esindatud ka ring-, puntra- ja monotantsijad.

Nende kollektiivsete kogunemisõhtute menüüs toimunud muutused seisnesid peamiselt selles, et tujutõstev morss asendus järk-järgult õlle, Põltsamaa Kuldse, helesinivalge soome džinni, erinevate kleepekate, veini ja viinaga. Salat ja muud söögid olid menüüst täiesti kadunud.

paevad

Kuna rahalised vahendid olid noortel 90-ndate esimesel poolel suhteliselt piiratud, siis jätkus raha tihtipeale ainult käraka ostmiseks. Efektiivsema lõpplahenduse ehk hinna ja kvaliteedi kasuliku suhte tõttu otsustasime tavaliselt viina kasuks. Kogustesse ümberarvutatuna tähendas see tavaliselt kahe peale ühte 0,33-sesse limonaadipudelisse villitud viina, mida tol ajal “Äpu” viinaks kutsuti. Parematel päevadel õnnestus aga kokku klappida 0,5-ne „Stolitšnaja” või rõveda maitsega hägune kollakasvalge sildiga nisuviin “Psenitšnaja”. Aga pealevõtukaks üldjuhul raha ei jätkunud. Rääkimata siis veel sakuskast.

Aga kui tähistati sünnipäevi, siis sakuskapuudust ei olnud. Justkui selle tõestuseks vedeles tihtipeale mikrorajooni sünnipäevapinnakatel Poola piraatplaadikarbi kõrval lusikatäis makaroni-vorstisalatit ja gaasiahjus küpsetatud poolik viiner. Elutoa ebastandardsete ruutudega beežikal parketil lebanud plaadikarbil ilutses vildaka trüki ja trükivigadega vahelehel värviline kiri “Bravo Hits vol. 41”. Kuigi sakslastest originaaltoodangu väljalaskjad olid selleks ajaks alles umbes vol. 5-ni jõudnud ja vol. 41 tuli välja alles kümme aastat hiljem.

paevad

Kui nüüd selle segadusse ajanud kümnendi moest rääkida, siis iseloomustab kõige ehedamalt üheksakümnendate riietust sõnapaar “anti-mood”, mis tähendas seda, et kõik sobis, kõike kanti ja kõik oli moes. Suur osa outfitist oli pärit Soomest siia humanitaarabi või mis iganes kanalite kaudu sattunud riietest.

Tantsupõrandatel oli näiteks näha ühelt platvormkingalt teisele keksivaid retuusides jalapaare. Värvivalik kõikus klassikalisest mustast kuni roosade, lilleliste ja neoonvärvideni välja. Oli nii jalatalla alla sangaga kinnitatud retuuse, aga ka pigem jalgratturipükse meenutavaid poolpikki põlvedeni ulatuvaid retuuse.

Kohati olid retuusid nii popid, et sõltumata 90-ndate tšikkide jalgade kujust ja massist või muudest tunnustest oli nende jalgaajamine “must be”. “Kui su jalad pole retuusistatud, siis pole sind olemas”. Retuusidesse topiti nii pikad kui lühikesed, peenikesed kui jämedad, sirged kui kõverad, O- kui X-tüüpi jalad. Osade jämejalgade ja nende otsas võdisenud sadulate kohta tekkis kahtlus, et retuusid on sinna otsa venitatud seebi või vaseliini ja seitsme sõbranna abiga, sest muud moodi ei tundunud see lihtsalt võimalikuna.

Kahjuks mõjus see riietusese osade retuusifännide vaimsele ja füüsilisele tervisele üsna halvasti. Lisaks sellele, et see häiris normaalset vereringet nii, et isegi näomaalingutega liiale läinud tšikkide krohvikihi alt kumas kaame nägu läbi, vähenes oluliselt ka nende aju verevarustus. Mis tõi omakorda kaasa ka mõistuse kinnikiilumise.

Lisan soovoliniku hoiatava kõne vältimiseks kohe, et paljudel tolleaegsetel kuttidel ei olnud ajuverevarustuse kinnikiilumiseks tihtipeale isegi mingisuguseid riietusesemeid vaja, ja kohati oli asi nendega palju hullem. Kuigi oma mõju avaldasid kindlasti ka sõltumata jalgade tüübist jalga vägistatud strech-teksapüksid. Mis seal salata, ega ma tol ajal isegi just geniaalsusega hiilanud…

Tantsupõrandal liikus ringi ka kirjudes krõpsudega botastes ja lohvakatesse dressipükstesse peidetud tšikkide jalgu, mis hooletult muusika taktis kaasa lohisesid. Nende paarilistena figureerisid loomulikult maskuliinsema välimusega tossudes ja dressipüksistatud kuttide jalad. Aga vahetevahel eksis teiste hulka ka mõni üksik teksapükse kandev plika.

Sõltumata sellest, mis oli punaseks lakitud varvaste otsas ja millega olid kaetud tšikkide jalad, pakiti ülakeha väga äärmuslikesse riietusesemetesse. Oli nii lohvakaid kampsuneid, džempreid kui nende lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Või siis pitspluuse, värvilisi särke, dressipluuse ja pusasid.

Mis puutus kuttide teksade kandmisse, siis liikus neid teksapükstes ikka omajagu ringi. Teksadega kanti nii teksa- kui flanellsärke, aga ka dressipluuse, pusasid ja kampsuneid, veste ning nende erinevaid kombinatsioone. Aga väga “in” olid ka kapuutsiga pusad, mida õhtu jooksul kordagi peast ei eemaldatud, isegi mitte tantsides ja suudeldes. Samas olid tüüpide sagedaseks peoriietuseks ikkagi ka dressid, millega kanti jalas nii mokassiine, korvitosse kui ka kingi.

paevad

Mitte mingil juhul ei saa mainimata jätta väga olulisi riietusesemeid, mis noorte täkkude testosteroonitaseme sama kiiresti kerkima panid, kui tõuseb kraadikaasi näit laualambi pirni vastu pandult. Nabapluusid ja olematud miniseelikud.

Ehkki sõltumata ilmast ja keha konditsioonist mindi nende kandmisega kohati ikka väga liiale. Osade kandjate puhul ei seostunud rindade all lõppenud pluus mitte mingit moodi nabaga, kuna see ei olnud kogunenud rasvavaru tõttu lihtsalt tuvastatav. Aga vähemalt ei olnud ohtu, et külm selle ära võtaks. Mida jälle ei saanud väita trimmis kõhtudega tšikkide kohta, kellel nimetatud kehapiirkond jahedamatel kuudel külmast sinine või sisuliselt jäätunud oli.

Suitsuses tantsusaalis tippisid peamise testosteroonitaseme ja kubemepiirkonna vererõhu tõstjana lukuga või lukuta, nii lühikeste kui ka pikkade saabaste kohal asunud miniseelikud, mille alt sadula alumised kaared peaaegu paistsid.

Külmast ja tuulest tekkinud ohtudele vaatamata tagasid miniseelikud nende kandjatele korraliku õhuvahetuse. Hoopis vastupidine lugu oli aga saabastega. Kuigi need tagasid kaitse nii külma kui tuule eest, olid õhuvahetusega paraku väga kehvad lood. Saapad olid tehtud sellisest materjalist, et juba pärast tunniajast kandmist võisid nende jalastvõtmise protseduurile liiga lähedale sattunud saabastest kerkinud hõngu tõttu pildi taskusse pilduda.

Kogu moeteema kokkuvõtteks võib öelda, et ega erilist vahet olnud, kas tegemist oli koolitundide, trenni, pidude või mis iganes koha või sündmusega. Eespool kirjeldatud riietumisstiile peeti igal pool ja igal juhul sobivaks. Vaat sellised ajad olid…

paevad

Need segased ajad olid ka nagu üks lõputult kestev okseralli. Joodi ennast täiesti lampi, kabjaks, tõmmati käpp maha või oldi viimase piirini lakku täis. Veel rikkumata noor ja terve organism ei pidanud hirmuäratavates kogustes tarbitud meelemürkidele lihtsalt enam vastu ja saatis söögiga segunenud käraka loomuliku vastureaktsioonina uuesti sealtsamast välja, kust see sissegi oli tulnud. Tavaliselt juhtus see üsna ootamatult, täiesti suvalisel ajahetkel ja täiesti juhuslikus kohas.

Siinkohal ongi ehk paslik mõnda markantsemat juhtumit meenutada.

Esimeseks meenub mulle loo alguses mainitud korteris juhtunud lugu. Järjekordse pinnaka käigus läks peoperemehe toas raamaturiiuli ees seisnud tänaseni tundmatuks jäänud raamatuhuvilisel liigsest alkoholist ja silme ees virvendavatest raamatupealkirjadest süda pahaks. Tulemuseks oli riiuli ette maandunud Jackson Pollocki maali meenutav kirju okselärakas.

Tahtmatult väljastatud kunstiteose varjamiseks haaras kutt lähimalt riiulilt plastikust registraatori ja peitis oma teose selle alla. Kuna üksik põrandal vedelenud helesinist värvi registraator autorile ilmselt liiga silmatorkav tundus, otsustas ta selle jälgede segamiseks omakorda riiulist kättejuhtunud raamatukuhja alla matta (kes see ikka viitsib öösel täis peaga hunnikut raamatuid riiulisse tagasi laduma hakata?).

Kui pohmellis peoperemees järgmisel päeval arusaamatu raamatukuhja alt toas levinud kahtlase haisu allikani jõudis, oli isa tööga seotud tähtsaid dokumente sisaldanud registraator üsna põhjalikult vaiba külge kleepunud. Kurku kerkinud klimbi ja peavaluga võideldes läksid käiku soe vesi, lapp ja mööbli nihutamine. Ja hiljem legend kapi otsas asunud lillede kastmisel juhtunud õnnetusest. Vähemalt tookord pääses peoperemees veel vahelejäämisest.

paevad

Muidugi oli ka selliseid vahejuhtumeid, mis nii hästi ei lõppenud.

Näiteks üks veidi müstiline lugu, kui korteri noorperemees pärast järjekordset nädalavahetusel peetud pinnakat vannitoast tulutult seal levinud ropsihaisu tekitajat otsis. Haisu algallika avastas esmaspäeval koju jõudnud isa, kui ta eestlaetava pesumasina trumlisse pesu hakkas panema.

Idee autor ja teostuse läbiviija jäigi mõistatuseks. Rääkimata sellest, miks peaks keegi üldse oksendamiseks pea vabatahtlikult pesumasina trumlisse toppima. Seda enam, et samas ruumis oli oluliselt loogilisemaid ning mugavamaid kohti, nagu vann ja valamu, kuhu üleliigselt tarbitud alkoholi ning kartulisalati ja sardelli segu lindina väljastada.

Samas ei olnud pesumasina trummel ebaharilike oksendamiskohtade valikus kaugeltki kõige ebatavalisem koht. Näiteks kasvõi see pinnakas, millel üks ülejoonud tšikk maja ülemise korruse trepipiirdele nõjatudes täpselt kolm korrust allpool olnud saja-aastase vokiratta peale oksendada oskas. Nagu arvata võis, sai ta endale kohe ka asjakohase hüüdnime – okseratas.

Veel kummalisem lugu juhtus minu väga hea sõbraga, kes läbi mingi imenipi enda jalas olnud stretch-teksapükste taskusse riba panna suutis. Kusjuures teksad olid ikka nii liibuvad, et isegi käte taskusse ajamine nõudis omajagu pingutust. Aga nojah, eks pärast seda, kui vedel ollus taskus oli, läksid ka käed sinna libedamini sisse.

Vahejuhtum stretch-teksadega ei olnud sellega veel läbi. Kui nende kandja lõpuks avastas, et tasku on täis ketitud, tuli püksid kuidagi jalast ära saada ja pessu panna. Ega siis midagi. Kork vanniaugu ette ja vesi jooksma.

Järgmine veerandtund kulus koridoripõrandal aelemisele ja keha mittekandvate jalgade külge justkui kleepunud liibuvate teksade jalast kiskumisele. Pikale veninud protseduuri õnnelikult lõpetanud, asus sõber teksasid vannivees leotama. Ei teagi, kas oli vannitoa põrand liiga libe või vanni ääres sissevõetud asend vale nurga all, kuid kergele solistamisele järgnes suur mürts ja plärts.

Kui mina vannitoa ukse ette olukorda kontrollima jõudsin, avanes mulle unustamatu vaatepilt. Sokkides, trussikutes ja triiksärgis sõber istus poolenisti veega täidetud vannis. Täisoksendatud taskuga teksad tema ees vee peal hulpimas.

paevad

Neid lugusid on veel ja rohkemgi, aga las need jäävad mõneks järgmiseks korraks. Praegu räägin veel ühest omamoodi nähtusest, mis jäi aega, kus mikrorajoonide majad olid isegi veel hallimad ja ilmetumad kui praegu. Selle nähtuse nimi oli keldriööklubi.

Sõltumata sellest, kas sadas lund või lendles paplivatti, kogunes õhtuti (kelder)ööklubide ümbrusesse suurel hulgal noori. Kusjuures ei saanudki kunagi aru, kus oli rohkem rahvast, kas klubis sees või selle ümbruses väljas. Koguneti paarikaupa, aga ka väiksemate ja suuremate puntidena. Viimased moodustusid tavaliselt mõne “liidriomadustega” tüübi ümber.

Õhtupimeduses ja tumekollaste tänavalaternate kumas oli juba eemalt näha, millisesse parklanurka liider end positsioneerinud oli. Seda tänu liidri ümber kogunenud käratsevale ning pingutades mürisevaid naerupahvakuid lendu laskvate jäljendajate ja järgijate tõttu.

Üldjuhul olid liidrid äratuntavad riietuse, oleku ja kehahoiaku järgi, kuid tollase subkultuuriga kursis olijatele otse loomulikult ka nimede ja nägude järgi.

Altpoolt kirjeldama hakates moodustasid liidrite riietuse (üldjuhul) pruunid kingad. Jalas olid neil tumedamates toonides kottis (Adidase) dressipüksid, kõvematel kuttidel muidugi Kappa dress, vahel harva ka teksad. Seljas oli Mustlase-Antsu rahvuskaaslaste käest ostetud karvase kraega dermatiinist nahktagi. Kõige silmnähtavamaks tunnuseks oli kiilaspead kaitsev silmini pähe tõmmatud soni, mille alt paistis hooletult suunurgas tolknev sigaret, mida liider ei süütanud tavaliselt ise, vaid läitis kõige kiiremini tuld pakkunud jüngri tulemasinast.

Väga oluline rituaal sellistes kampades oli hammaste vahelt sülitamine. See pidev asfaldile lirtsutamine vaheldus muidugi sidesõnade asemel kasutatud pedede, munnide, vittude ja türadega, mille abil liider mõnd lõuga andmist, tahakeeramist või koos üle linna kuulsa kantpeaga tehtud vägitegusid kirjeldades jüngrite seas oma respekti ja feimi tõstis.

Siin ja seal käisid pudelid suult suule ja sigaretid mahvi- või kõssikaupa hambust hambusse. Käratseti, naerdi, noriti, möliseti, kakeldi.

paevad

Kaklemis- ja ööeluvarustusse kuulusid lisaks poksitrennis ning tänaval omandatud oskustele ka nukid ja välismaa tuttavate abil kuskilt sebitud pipragaas, aga ka mõni üksik nuga. Kuskilt mälusügavustest esile kerkinud pildi järgi käis pidudel ka üks diskohuviline võitluskunstide meister, kellel oli peol alati kaasas karate ja ninjafilmidest tuntud nunjacku. Originaali puudumisel oli kuldsete kätega karateka selle valmistanud harjavarre otsast saetud kahest jupist, mis olid omavahel ühendatud loputuskastist vee pealetõmbamiseks ettenähtud ketiga.

Ajad olid siis sellised, et ei möödunud vist ühtegi pidu, kui keegi poleks “vastu tatti” või “molli” või mõne muu tolle aja slängis levinud füüsilise noomituse osaliseks saanud. Haruldased ei olnud ka väiksemad ja suuremad kaklused eestlaste ja venelaste vahel.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas parklasse kogunenud noorte hulka ka autodega “tegijamaid” diskohuvilisi ilmuma. Siis, kui suurema osa tänaval liikunud autopargi akendest veel vändaga alla käis, oli parklas näha nii Ford Sierrasid, Orione ja Scorpioid. Aga ka Opel Kadette ja Asconasid. Ja muidugi kaheukselisi Honda Civicuid ja 3-se seeria BMW-sid.

paevad

Kaootiliselt tuhmkollast valgust jaotanud tänavalaternate alla kogunenud autoparki iseloomustas lisaks lagunemisastmele veel üks ühine tunnusjoon. Autode aknad ja uksed olid ilmastikuoludest sõltumata kellel vähem, kellel rohkem paokil või pärani lahti. Et ikka kõik aru saaksid, mis pagasnikusse peidetud on. Kui loogilist mõttekäiku järgida, siis on ilmselge, et pagassi peidetu pidi olema pigem kuulda kui näha. Ja nii oligi. Auto pagasiruum oli äärest ääreni täidetud autokassettraadioga (oli selline asi) ühendatud Radiotehnika S-90 kõlarite või mõne muu saadaval olnud kõlarite ja võimendite abil ehitatud helisüsteemiga.

Parklahämaruses valitses ikka tõeline helide kakofoonia. Tiigi vastas parkinud rohelises Kadetis tahtis Haddaway teada, mis on armastus (Haddaway – What is love). Mõned meetrid eemal küsiti aga tumerohelises kahe uksega kolmese seeria bemmis kelleltki halastamatult, et kuhu kurat ta läheb. (No Mercy – Where do You go). Aga ühes valges Ford Sierras, mis oli pargitud Saare poe seina äärde, laulsid kaks venda neljandalt korruselt hoopis sellest, kuidas unistused kohe ellu ärkama hakkavad (2 Brothers on the 4th floor” – Dreams will come alive).

Kombeks oli bassid nii üle reguleerida, et väsinud kerega autode pagasnikuluuk ähvardas koos tagatiibadega mööda mikrorajooni hoovi laiali lennata. Aga võimalike kaasnevate kahjudega pidi riskima, sest auto ja tümaka kombinatsioon oli ikka korralik “pussymagnet” ja “kindla peale” välja minek. Mida oli näha ka alatasa ümber autode tiirelnud ja Dr. Albani, Corona või Double You tümaka saatel põlvi võngutanud noorest latikaparvest. Kellest peaaegu igaüks üleoleva hoiakuga ja hooletult muusika saatel päid nõksutavate autoomanikega Ihaste põõsastike vahel autodes ameleda unistasid.

Suurematel ja edukamatel algajatel ärikatel ning rahabossidel hakkas kuskil 90-ndate keskpaigas autokassetikas vaikselt CD-mängijaga asenduma. Samamoodi vahetus Anne turul enne Poola kassette müünud muusikaärikate tootevalik järk-järgult Poola CD-dega.

Kui kellelgi see võimalus oli, siis lendas ta komeedina populaarsuse tippu, olles ümbritsetud nii kümmekonnast suitsunäljas fännist: “Palun viska üks suits”, “Jäta mulle”, “Anna mahvi!”, „Anna nüüd paar kõssi, ära põe!”. Paraku kustus suitsude eest ostetud populaarsus üldjuhul koos viimase pakist jagatud koni kustumisega. Olid alles segased ajad…

paevad

Jutu kokkuvõtteks võiks kõlama jääda üks kokkuvõtlik “megamix”, mis annab edasi selle ajastu massplagiaattümakaga taustahelistatud päkapikudiskohittide sisutihedat, sügavamõttelist ja kujunditerohket sõnumit.

Sa ju näed kui kuumalt vaatan sind
veel oota mind.
Ma vajan sind
sa tahad mind
hellalt hoia mind
sa valisid mind
sa ju tead, et vajan sind
ja kui sa kinni hoiad mind
ei siis kao su käest.

Kaotan ja võidan
kui tuled minuga
Ainult sinuga
suudan unustada valu ma.

Refrään:
Uu lalallaa
Aaa-aa-aaaa
taatiitadatii
osineene
tamtitam pararararaaara
düda- da-düda*

Kui halva mängu mängis ta meile
see keegi teine.
Ja mul on teine pool.
Tee on lehti täis, maas oksaraag
Ei soovi et lahkuksid sa
Turvamees
Vabaduse puiesteel.

Refrään:
Aaa-aa-aaaa
taatiitadatii
osineene
tamtitam pararararaaara
düda- da-düda*

* võimalik, et selle teise “d” asemel oli “r”, aga seda peab juba laulu autori käest üle küsima.

Aga sellel hullumeelse ajastu kohta kirjutatud lool on selleks korraks lõpp.

Tutvu Lauri blogiga: http://tartujutud.blogspot.com.ee
Jälgi Kataloogi Facebookis ja Instagramis